Kuni 20. sajandi lõpuni trükiti tekste spetsiaalsetel mehaanilistel trükimasinatel ja alles 80ndatel hakati neid järk-järgult asendama elektrooniliste seadmetega.
Juba põhikoosseisus olnud personaalarvutitel oli trükkimise funktsioon (klaviatuuril) koos võimalusega neid hiljem printida – välisseadmetel (printeritel). Kui laiad massid said ligipääsu personaalarvutitele, kadus vajadus trükimasinate järele iseenesest.
Kuid kui viimast poleks, poleks teada, kas hiljem oleks leiutatud teabe sisestamise tähtnumbriline meetod ja millised oleksid tänapäevased klaviatuurid välja näinud. Seetõttu tuleb tekstide tippimisest/trükkimisest rääkides esmalt meeles pidada trükimasinate ajalugu.
Kirjutusmasina ajalugu
Esimest korda hakati paberile ja tekstiilile tekstide ja jooniste trükkimise teel reprodutseerima Vana-Hiinas. Sellele viitavad Ida-Aasias tehtud arheoloogilised leiud, mis on dateeritud 3. sajandisse pKr. Vanast Egiptusest on leitud uuemaid pitseeritud esemeid. Nende vanus on üle 1600 aasta. Jutt on säilinud papüürustest ja kangastest, millele on trükitud pealdised ja kujutised.
Kui me räägime täisväärtuslikust raamatutrükist - mitte tükikaupa, vaid massina (templeid / mustreid kasutades), siis see leiutati ajavahemikul 6.-10. Leiutise autorsus kuulub samuti hiinlastele ning kõige varasemad Hiinast pärit trükised, mis on tänaseni säilinud, on puulõikeline koopia 868. aasta Teemantsuutrast.
Palju sajandeid tegelesid tekstide trükkimisega vaid suured, enamasti riiklikud ja usuorganisatsioonid ning tavainimeste jaoks oli see käsitöö liiga kallis ja kättesaamatu. Olukord hakkas muutuma alles 18. sajandil, kui Inglismaal anti välja esimene kaasaskantava kirjutusmasina patent. Paljud Euroopa insenerid tegelesid selliste masinate projekteerimisega: pole täpselt teada, kellele idee autor on.
Kuid on täiesti kindel, et esimene äriliselt edukas (masside seas laialt levinud) oli Scholesi ja Gliddeni kirjutusmasin, tuntud ka kui "Remington 1". QWERTY-klaviatuuriga varustatud seda esitleti Inglismaal 1873. aastal ja see tähistas printimismehhanismide edasiarendamise algust.
Palju varem, 1808. aastal, tutvustas kiiret printimismehhanismi itaalia mehaanik Pellegrino Turri, kes on kuulus ka kopeerpaberi leiutaja poolest. Turri aparaat pole tänaseni säilinud, kuid sellele seadmele trükitud paberdokumendid on alles.
Säilinud pole ka Charles Wheatstone'i kirjutusmasinad, mille ta leiutas 1850. aastatel, kuid ei patenteerinud ega pannud masstootmisse. Seega on ainus säilinud näide "Remington 1", kuigi ajalugu ütleb, et ta nägi valgust alles 150-170 aastat pärast esimeste (kuid mitte säilinud) kirjutusmasinate leiutamist.
20. sajandi keskpaigaks sai peamiseks liikumapanevaks jõuks elekter, ilmusid esimesed kirjutusmasinate elektromehaanilised mudelid. 1973. aastal lasti välja IBM Correcting Selectricu mudel, mille funktsioon oli kirjavigade parandamine. See võimaldab teil kelku tagasi nihutada ja prindid valge tindiga üle värvida ning seejärel lisada sellele uusi märke.
Uus etapp
Elektromehaanika ajastu printimises ei kestnud kaua: juba 1984. aastal standardiseeriti ja levitati üleilmselt IBM-arvutist pärit printimisstandard. Kirjutusmasinaid hakkasid kõikjal asendama 83 klahviga XT-klaviatuuriga personaalarvutid.
Need said muuta sisestusrežiimi, mis võimaldas lülituda suur- ja väiketähtede vahel. 1986. aastaks asendati XT-klaviatuurid esmalt DIN-seadmetega ja seejärel 101–106 klahviga klaviatuuridega Model M. Ühendusport asendati PS / 2-ga ning esimest korda ilmusid klahvide hulka Windows ja Menu nupud.
Kaasaegsed klaviatuurid on saadaval USB-ühenduspordiga ja lisaks tavalistele on neil täiendavad multimeediumiklahvid. Näiteks helitugevuse suurendamise ja vähendamise nupud, otsing, värskendamine jne. Nendele tekstide trükkimine on võimalikult lihtne ja mugav. Signaalid edastatakse arvutisse peaaegu koheselt, mis võimaldab suurendada tippimiskiirust kuni 300-400 tähemärgini minutis. Kiiruserekord kuulub praegu Mihhail Šestovile, kes trükkis puutega tippimise abil 940 tähemärki minutis.
Keegi pole veel suutnud seda rekordit saavutada ega ületada, kuid see pole vajalik. Heaks masinakirjutajaks saamiseks piisab 200–300 tähemärgi tippimisest minutis ja saate oma tippimiskiirust alati testida tasuta veebitestiga.
Dünaamika jälgimiseks saate seda perioodiliselt läbi vaadata. Oskus kiiresti ja täpselt tekste tippida on kasulik oskus, mis säästab aega ja vaeva ning mida hindavad ka tööandjad.
