Tippimiskiiruse test
Kuni 20. sajandi lõpuni trükiti tekste spetsiaalsetel mehaanilistel kirjutusmasinatel, kuid alles 1980. aastatel hakkasid neid järk-järgult asendama elektroonilised seadmed.
Personaalarvutitel oli juba algkonfiguratsioonis tekstisisestusfunktsioon (klaviatuuri kaudu) ning võimalus neid hiljem perifeerseadmetega (printeritega) välja trükkida. Kui arvutid said laiemale avalikkusele kättesaadavaks, kadus vajadus kirjutusmasinate järele iseenesest.
Kuid kui kirjutusmasinaid poleks olnud, poleks teada, kas hiljem oleks leiutatud tähtnumbriline sisestusmeetod ja millised näeksid välja tänapäeva klaviatuurid. Seetõttu, kui räägime teksti sisestamisest ja printimisest, tuleks esmalt meenutada kirjutusmasinate ajalugu.
Kirjutusmasina ajalugu
Esimest korda hakati tekste ja joonistusi paberile ja tekstiilile trükkima Vana-Hiinas. Seda kinnitavad arheoloogilised leiud Ida-Aasiast, mis on dateeritud 3. sajandisse pKr. Hilisemad trükijäljed on avastatud Vana-Egiptusest, mille vanuseks on hinnatud üle 1600 aasta. Need hõlmavad säilinud papüüruserulle ja kangaid trükitud kirjete ja kujutistega.
Kui rääkida raamatute masstootmisest (mitte üksikeksemplarid, vaid templi- või šabloontrükk), leiutati see meetod 6.–10. sajandi vahel. Selle leiutajad olid samuti hiinlased ning vanim tänapäevani säilinud trükis Hiinast on 868. aastast pärinev Teemantsuutra ksülograafiline koopia.
Sajandite jooksul kuulus tekstide trükkimine peamiselt suurtele riiklikele ja religioossetele organisatsioonidele ning tavalistele inimestele oli see liiga kallis ja kättesaamatu. Olukord hakkas muutuma alles 18. sajandil, kui Inglismaal anti välja esimene patent kaasaskantava kirjutusmasina jaoks. Selliste masinate konstrueerimisega tegelesid paljud Euroopa insenerid, kuid pole täpselt teada, kes oli selle idee autor.
Küll aga on kindel, et esimene äriliselt edukas (ja laialt levinud) kirjutusmasin oli Sholesi ja Gliddeni oma, mida tuntakse ka kui Remington 1. See QWERTY-klaviatuuriga mudel esitati Inglismaal 1873. aastal ja see pani aluse edasisele kirjutusmehhanismide arengule.
Palju varem, 1808. aastal, esitles Itaalia mehaanik Pellegrino Turri mehhanismi, millel oli kiirtrüki funktsioon. Ta on tuntud ka süsinikpaberi leiutajana. Kuigi Turri seade pole säilinud, on siiski alles dokumendid, mis sellel trükiti.
Ka Charles Wheatstone’i 1850. aastatel leiutatud kirjutusmasinad pole säilinud, sest ta ei patenteerinud neid ega alustanud masstootmist. Seetõttu on ainus säilinud mudel Remington 1, kuigi ajalugu näitab, et esimesed kirjutusmasinad leiutati tegelikult juba 150–170 aastat varem.
20. sajandi keskpaigaks sai elektrist peamine liikumapanev jõud ja ilmusid esimesed elektromehhaanilised kirjutusmasinad. 1973. aastal tuli turule IBM Correcting Selectric mudel, millel oli kirjavigade parandamise funktsioon. See võimaldas nihutada trükikärge tagasi ja katta vead valge tindiga, millele sai seejärel trükkida õiged märgid.
Uus ajajärk
Elektromehaanika ajastu kirjutusvaldkonnas kestis lühikest aega: juba 1984. aastal kehtestati IBM PC trükistandard globaalselt. Kirjutusmasinaid hakati laialdaselt asendama 83 klahviga XT-klaviatuuridega personaalarvutitega.
Need klaviatuurid võimaldasid muuta sisestusrežiimi, mis hõlbustas suurtähtede ja väiketähtede vahetamist. 1986. aastaks asendati XT-klaviatuurid esmalt DIN-seadmetega ja seejärel Model M-klaviatuuridega, millel oli 101–106 klahvi. Ühendusport muudeti PS/2-ks ning esimest korda lisati Windowsi ja Menu-klahvid.
Kaasaegsed klaviatuurid kasutavad USB-ühendust ning neil on lisaks standardklahvidele ka täiendavad multimeedianupud, näiteks helitugevuse reguleerimine, otsing, lehe värskendamine jne. Tekstide sisestamine on muutunud äärmiselt lihtsaks ja mugavaks. Signaalid edastatakse arvutisse peaaegu viivitamatult, mis võimaldab saavutada kiirusi 300–400 tähemärki minutis. Praegune kiirusrekord kuulub Mihhail Šestovile, kes trükkis 940 tähemärki minutis pimedalt trükkimise meetodil.
Seda rekordit pole keegi veel ületanud, kuid see pole ka vajalik. 200–300 tähemärki minutis kirjutamine on juba piisav, et pidada end heaks kirjutajaks, ja oma kiirust saab alati testida tasuta veebitestiga.
Testi võib regulaarselt sooritada, et jälgida arengut. Kiire ja veatu trükkimine on kasulik oskus, mis säästab aega ja energiat ning on ka tööandjate seas kõrgelt hinnatud.
